Aeg...
Elu...
Muutumine...
Areng
Teadlik
Teadvustamata...
Ja veel...
ei teagi, milline...
kõike ei ole antud näha ja mõista
Joni siis ja nüüd on hämmastavad, mõlemad isemoodi
74 aasta nooruse õhkõrn ja tundlik,
Ja 30 aastat hiljem - küps, sügav, jõuline, jooneline....
laupäev, Mai 12
A Case of You - Joni Mitchell
Tuul sahistab vastpuhkenud lehis kastanis...kerge ja rahutu kevadöö...
Hea on teada, et sotsiaalteadusi ja muusikat ühendab se kaunis
matemaatika... :)
Ehk on mu tänased matemaatilised mudelid omal moel sama sametised kui Joni suitsune hääl...
maailm on rikkalik....
ahhh
kevad....
nii vähe on Sind olnud,
et ikka veel
ei ole kadunud hirm
taasalgava talve ees...
ahh, ka nii võib olla...
ei mingeid ootusi,
isegi talvehirmu kadumise ootusi...
Hea on teada, et sotsiaalteadusi ja muusikat ühendab se kaunis
matemaatika... :)
Ehk on mu tänased matemaatilised mudelid omal moel sama sametised kui Joni suitsune hääl...
maailm on rikkalik....
ahhh
kevad....
nii vähe on Sind olnud,
et ikka veel
ei ole kadunud hirm
taasalgava talve ees...
ahh, ka nii võib olla...
ei mingeid ootusi,
isegi talvehirmu kadumise ootusi...
teisipäev, Märts 27
Yht ainust tunnen.
Se sees ja ymber.
Kujuta olev.
Se on Nimetu.
Kord oli armastus.
Nüüd
hinge hingi õlitab.
Meisterlikult.
Et võiks olla,
sees ja väljas.
Olla.
Loomulikult.
Armastus on ta ikkagi.
Täna teisel kujul.
Yksinduses.
Hingel laseb heliseda
suudelda muusikaga.
Sulada kitarrikeeltega
yheks.
Kõik on yks.
pühapäev, Veebruar 5
Se sinine aeg,
kui päev annab järgi ööle,
on alati nõiduslik, jõuduandev.
Mäletan oma ema sageli istumas akna all,
toad pimedaks tehtud,
hämaruses.
Tema istuva kuju piirjooned on selgelt meeles -
pilk suunatud kuhugi kaugusesse.
Justkui oleks õhtuhämarus täidetud millegi
või kellegagi ja just nüüd on ainus hetk,
kui sellele inimene ligi pääseb.
"Tule istu ka, see sinine hämarus annab jõudu,"
on Ta mitmel korral öelnud.
Täna siis istusin. Õhk oli klaar.
Kuu oli selges ja tühjas taevas.
Ja korraga ei ole eilset, ei homset.
Lihtsalt oled.
Nii, et Sind ennastki ei ole.
Nii, et Sind ennastki ei ole.
Küsid, "Kes see on, kes on?"
Ja korraga on se's hetkes kõik,
ja samas mitte midagi.
Korraga on selles kõik kohalolu,
kergem kui õhk,
avaram kui ükski laotus,
ääretult tühi ja ääreni täis,
kõik eimiskis.
pühapäev, November 27
November kaisutab meid sel aasta pehme ja väärika rahuga, saates teadja olekuga tuule maadligi vajunud taevasse hallide pilvedega mängima ja puulatvu kiigutama kui kõrkjaid veepiiril.
November teab, et see on vaikuse aeg, puhkamise aeg, mille sees, sügaval, algab uus loomine.
***
Mats Traadil on õigus - tänasel ajal on meil kindlus ära võetud. Maailm on ärevil. Kõik tunnetavad, et miski peab muutuma, kuid keegi ei taha selle muutuse heaks lõivu maksta. Jumal vaid teab.
***
Inimesel pole siin ilmas väärtust iseeneses. Tema väärtuse otsustab positsioon, tutvused, teiste valikud tema väärtuse üle. See ei ole inimese kui inimese väärtustamine iseeneses. Siiski, tõeliselt oleme me kõik ühtviisi väärtuslikud. Ja võime saada osa sellisest armastusest, mis armastab inimese jagamatut väärtust. Jõulude tulles tahan avada Piibli ja tuletada meelde Jeesuse tuleku säravat ja kirgast lootust. Nagu päikesekiir ta läbistab pimeduse. Ja see on kadunud. Ja mul on usk, et see armastus on. Ja sellele võingi toetuda. Seda ei hävita ühegi paiga, inimese, riigi või minu enesegi eksimus, kurjus, valu. Se valgus paistab kõigile. Se on leitav iga kivi alt, kui seda otsida. Se aeg siin, ootuseaeg, tuletab seda meelde.reede, Oktoober 7
Surmauni
Ühel päeval.
Või ööl.
Ma suren.
Hingan veel,
ja siis ma lähen...
...
M isa suri mõni aasta tagasi. M rääkis mõni päev tagasi, kuidas ta oma isa surma ette nägi. Paar päeva enne õnnetust nägi ta und. Kirjutas isale kirja ka. Isa luges ja ühmas mõtlikult, "Jah, ei tea, kes meist esimesena läheb." Päev hiljem ta läkski...
Kui me oma surmast enne teada saame, siis mida sellega peale hakata?
Filmis Unenäo Vägi jutustab filmitegija Amy Hardie sellest, kuidas ta saab ühel ööl unenäos teate kõigepealt enda hobuse ja hiljem iseenda peatsest surmast. Üks aasta jääb elada.
On se aasta lühike või pikk? Aeg neelab seda ikka ühtviisi, kuid iseenda saabuvast surmast teadlikule on see kui pidevalt kuklassehingav ning tagantpiitsutav üürike hetk, et kehastuda järgmisel hetkel piinavaks lõputuks ootamiseks, mis ripub vaid juuspeene unenäoende küljes. Uskuda seda või mitte? Kui jah, siis kas valmistuda surmaks või võidelda selle vastu? See kõik tundub absurdne, kuid hing ei leia kusagilt rahu.
Ja siis ta haigestub. Tema kopsud hääbuvad aegamisi ilma, et arstid leiaksid põhjuse ja suudaksid aidata... Päevadest saavad nädalad...Surm saab üha reaalsemaks...Abikaasa kaotab seni vankumatult ja ustavalt püsinud poolmuretuse ning kuigi ta on haige Amy kõrval justkui teisest ilmast, elusate ilmast, ei pääse ka tema surmahingusest.
Amy otsib filmis vastuseid teadlastelt, kellel on talle vihjav sõnum, "Jah, unenäod on vahel reaalsemad kui ärkvelolek." Vahel. Kas nüüd ongi see "vahel"? Siiski, unenägudes tekkinud ühendused ajurakkude vahel hakkavad üha enam ka ärkveloleku ajal samu radu astuma. Ja aju jaoks ei ole siin vahet - uni, kujutluspilt või reaalsus - need on aju jaoks võrdväärsed. Kas Amy voolib iseenda saatust? Kui ta aitab kaasa oma surma saabumisele, kas on siis tema käes ka võime kõik ringi pöörata? Ja kuidas?
Seni teadusfilmide looja ja uurija lepib kokku kohtumise Brasiilia šamaaniga. Temal on vastus - unenägu saab ümber muuta. Selleks peab Amy võitma hirmu. Vaid surmahirmu seljatades saab ka oma surmast võitu. Koos lähevad nad unenäomaastikele...kuid šamaan on pelgalt ukseavaja; vaid Amy ise saab surmaorgu siseneda ja sealt väljuda - isegi igavikuteel jääme iseendiks? Jääme oma hirmude, vapruse ja kõige muuga?
Ta läheb edasi...ja siis talle näidatakse - veritsevat ja armilist maailma, mis kuhtub.
...ja siis, ometi on aeg kojutulekuks.
Amy ei sure. Tema kopsud ei saa kunagi päris terveks, kuid arstid on üllatunud tema paranemisest. Koos abikaasaga unistavad nad 90-tena oma kuldpulmade tähistamisest.
Siiski, Amy's on nüüd idanenud soov, isegi vajadus - leida need maastikud, mis on hääbumas.
Sest, kui inimene tunneb ette ära looma surma, võib ta tunnetada ka kogu maailma surma?
Mis meile jääb? See juuspeen usuniit unenäoennetesse... Pole vahet, kas nähtu oli enda, oma lähedase või kogu maailma surm. Nähtamatuks koormaks hingele on ta kuniks...
saabub paratamatu - olgu siis loomadele, inimestele või kogu maailmale.
Selline kord juba on se maailma seadus.
Seepärast küsin ka täna keskööl endalt, "Kas võin ka täna rahus surra?"
Se näitab mulle kätte, kas elan nii, et suund on õige...
Fred J ütleb, et se tuleb hoolikalt ära kuulata.
Selline küsimine ei tähenda, et ma lõplikult lepiks ja rõõmuga tervitaks surma. Tegelikult on se küsimus, "Kas Sa täna ka päriselt elanud oled?"
Või ööl.
Ma suren.
Hingan veel,
ja siis ma lähen...
...
M isa suri mõni aasta tagasi. M rääkis mõni päev tagasi, kuidas ta oma isa surma ette nägi. Paar päeva enne õnnetust nägi ta und. Kirjutas isale kirja ka. Isa luges ja ühmas mõtlikult, "Jah, ei tea, kes meist esimesena läheb." Päev hiljem ta läkski...
Kui me oma surmast enne teada saame, siis mida sellega peale hakata?
Filmis Unenäo Vägi jutustab filmitegija Amy Hardie sellest, kuidas ta saab ühel ööl unenäos teate kõigepealt enda hobuse ja hiljem iseenda peatsest surmast. Üks aasta jääb elada.
On se aasta lühike või pikk? Aeg neelab seda ikka ühtviisi, kuid iseenda saabuvast surmast teadlikule on see kui pidevalt kuklassehingav ning tagantpiitsutav üürike hetk, et kehastuda järgmisel hetkel piinavaks lõputuks ootamiseks, mis ripub vaid juuspeene unenäoende küljes. Uskuda seda või mitte? Kui jah, siis kas valmistuda surmaks või võidelda selle vastu? See kõik tundub absurdne, kuid hing ei leia kusagilt rahu.
Ja siis ta haigestub. Tema kopsud hääbuvad aegamisi ilma, et arstid leiaksid põhjuse ja suudaksid aidata... Päevadest saavad nädalad...Surm saab üha reaalsemaks...Abikaasa kaotab seni vankumatult ja ustavalt püsinud poolmuretuse ning kuigi ta on haige Amy kõrval justkui teisest ilmast, elusate ilmast, ei pääse ka tema surmahingusest.
Amy otsib filmis vastuseid teadlastelt, kellel on talle vihjav sõnum, "Jah, unenäod on vahel reaalsemad kui ärkvelolek." Vahel. Kas nüüd ongi see "vahel"? Siiski, unenägudes tekkinud ühendused ajurakkude vahel hakkavad üha enam ka ärkveloleku ajal samu radu astuma. Ja aju jaoks ei ole siin vahet - uni, kujutluspilt või reaalsus - need on aju jaoks võrdväärsed. Kas Amy voolib iseenda saatust? Kui ta aitab kaasa oma surma saabumisele, kas on siis tema käes ka võime kõik ringi pöörata? Ja kuidas?
Seni teadusfilmide looja ja uurija lepib kokku kohtumise Brasiilia šamaaniga. Temal on vastus - unenägu saab ümber muuta. Selleks peab Amy võitma hirmu. Vaid surmahirmu seljatades saab ka oma surmast võitu. Koos lähevad nad unenäomaastikele...kuid šamaan on pelgalt ukseavaja; vaid Amy ise saab surmaorgu siseneda ja sealt väljuda - isegi igavikuteel jääme iseendiks? Jääme oma hirmude, vapruse ja kõige muuga?
Ta läheb edasi...ja siis talle näidatakse - veritsevat ja armilist maailma, mis kuhtub.
...ja siis, ometi on aeg kojutulekuks.
Amy ei sure. Tema kopsud ei saa kunagi päris terveks, kuid arstid on üllatunud tema paranemisest. Koos abikaasaga unistavad nad 90-tena oma kuldpulmade tähistamisest.
Siiski, Amy's on nüüd idanenud soov, isegi vajadus - leida need maastikud, mis on hääbumas.
Sest, kui inimene tunneb ette ära looma surma, võib ta tunnetada ka kogu maailma surma?
Mis meile jääb? See juuspeen usuniit unenäoennetesse... Pole vahet, kas nähtu oli enda, oma lähedase või kogu maailma surm. Nähtamatuks koormaks hingele on ta kuniks...
saabub paratamatu - olgu siis loomadele, inimestele või kogu maailmale.
Selline kord juba on se maailma seadus.
Seepärast küsin ka täna keskööl endalt, "Kas võin ka täna rahus surra?"
Se näitab mulle kätte, kas elan nii, et suund on õige...
Fred J ütleb, et se tuleb hoolikalt ära kuulata.
Selline küsimine ei tähenda, et ma lõplikult lepiks ja rõõmuga tervitaks surma. Tegelikult on se küsimus, "Kas Sa täna ka päriselt elanud oled?"
kolmapäev, August 10
Suve süles
Millal algab Eestimaa suvi, se on alati olnud minu jaoks tunde küsimus.
Suvi algab siis, kui mu sisse tuleb suvetunne.
Kerge ja soe. Vahel tuuline, mänglevate päikesekiirte ja kirgassinist taevamerd mööda sõudvate uhkete pilvetupsudega.
Selle suve taevad
5,juuni pärastlõuna pilvetriibuline
ja klaar õhtutaevas ööbikulaulus
25.juunil Jõgevamaal
6.august keskpäev Hirmuste rannas, Hiiumaal
Selleaastane suvetunne tuli mu juurde juba mais,
kui linn ja maa on korraga linnulaulust ja lõhnadest priske
22.mai Haapsalus
28.mail Tartumaal
Ja juuni, veel noor, aga juba täieõiguslik suvepäev,
kus võib tunda paljajalu kõndida üle muru,
ja kasta end vette ja lasta kehal taasavastada päikese paitusi
Tartumaal, kuuenda kuu viiendal ....
ja kuuendal päeval...
Ja siis olla tagasi linnas ja tööl, Rongi ja Juhti tervitamas
Rongijuhi idüllid
Sõita mööda Eestimaad, kus loodus vahetab oma rüüd
sagedamini kui aadlidaam
25.juuni Jõgevamaa teedel
10.juuli teel Hiiumaale
Tagasi Reigis
Juulis
Ja Reigi ka augustis
Juulis nagu eelmiselgi aastal käisime J-ga Paradiisi radadel.
Siin ta on, suveleitsakus, oma rahus.
Juulikuu Kõpu metsad punetasid metsmaasikatest.
Siit Kalarestoranist varusime endale paki piima,
ja veetsime mõne mõnusa hetke W.Goldingu Torni avaridu lugedes.
Juuli teises poole suvi saab justkui keskealiseks,
juba küpseks, ikka veel elujõus olevaks.
27.juuli teel Pärnusse
Ja ühel hetkel võibki saada se muidu harv puhkuse hetk
juba loomulikuks olemiseks,
kogu ihu ja hingega
6.augustil, Hirmuste rannas
Kiri Idale
Kallis Ida,
Kirjutan Sulle oma esimese kirja. Minu unistus on, et ühel päeval, mu kallis, Sa oled olemas, et seda lugeda.
Miks ma nii alustan?
Aga seepärast, et Sind ju veel ei olegi. On ainult unistus Sinust.
Unistus.
Jah, unistused on vahel nii hingele lähedal, et neid ei juletagi ellu kutsuda.
Nii sügavalt sünnivad nad.
Ja seda hinge lähedust ja sügavust ühtaeg armastatakse ja kardetakse. Kardetakse, et nad ei saagi kunagi võimalust, et sündida ellu. Kardetakse, et nad on määratud surema enne kui saavad üldse sündida. Unistuste liigvarajane surm võib olla lõikavam ja hukutavam valu, kui tühjus ja lootusetus, mis täidab unistustest tühja hinge.
Unistus Sinust aga tuli mu juurde.
Olen siin, kui toas põlevad küünlad ja akna taga sajab. Juba teine tund. Se's augustikuu öös, mis on veel soe ja sõbralik. Selles öös ma mõtlesin Sinule.
Ja tunnen juba praegu suurt armastust ja hellust Su vastu. Tahan silitada Su pead, et mu sõrm eksiks Su pehmetesse lokkidesse. Salaja kartes, et ma silitan nad sirgeks.
Imetlen Su elust pakatavat siidjat nahka, seda ikka ja jälle puudutades. Vist igatsedes, et nii nagu puutuvad kokku me ihud - Sinu suu otsimas minu rinda, nina minu lõhna ja käed minu lähedalolu - võiksid sulada neil hetkedel üheks ka meie hinged. Kas või viivuks, kui rohkem ei ole kahele inimesele antud. Sest sünnime siia ikka üksi ja meil tuleb õige tasa jääda, et näha meid ühendavaid niite ja sidemeid.
Mu Armas, seda ma palun, et kuuleksid Se Ilma lauludes Looja Vaikust, mis seob kõik kokku.
Seda ei saagi sõnastada, sest Se on enne sõnu.
Palun, et usaldaksid Se olemasolu ka siis, kui kõik pole veel selge Su ümber ja Su sees, Su elus ja olemises. Sest Se on Sulle lähemal kui mina, mu kallis, kunagi olema saan. Se armastuses kohtume me igavesti. Ja Se armastusest ammutame ikka ja jälle lepituse ja lootuse, usalduse ja helluse, kannatlikkuse ja alandlikkuse väge.
Väge, milles ei ole vägivalda.
Ja mõistmist, mis ei tunnista hukkamõistu.
Se armastuse lugusid otsi sest Ilmast.
Neid lugusid võid kuulata välja nii sõprade kui veel võõraste sõnadest, ja silmadest. Naerukurdudest ja pisaraist. Väljasirutatud käest, olgu siis abi andmiseks või võtmiseks.
Need lood on kõiges Loodus. Ja ometi ei ole nad kõiges, mis on.
Olgu Sul tarkust se ära tunda.
Ikka ja jälle, sest kuigi Se on, tuleb Se ikka ja jälle Sest ilmast välja kuulda.
Siis on Sul igavene elu, mu armas.
Kirjutan Sulle oma esimese kirja. Minu unistus on, et ühel päeval, mu kallis, Sa oled olemas, et seda lugeda.
Miks ma nii alustan?
Aga seepärast, et Sind ju veel ei olegi. On ainult unistus Sinust.
Unistus.
Jah, unistused on vahel nii hingele lähedal, et neid ei juletagi ellu kutsuda.
Nii sügavalt sünnivad nad.
Ja seda hinge lähedust ja sügavust ühtaeg armastatakse ja kardetakse. Kardetakse, et nad ei saagi kunagi võimalust, et sündida ellu. Kardetakse, et nad on määratud surema enne kui saavad üldse sündida. Unistuste liigvarajane surm võib olla lõikavam ja hukutavam valu, kui tühjus ja lootusetus, mis täidab unistustest tühja hinge.
Unistus Sinust aga tuli mu juurde.
Olen siin, kui toas põlevad küünlad ja akna taga sajab. Juba teine tund. Se's augustikuu öös, mis on veel soe ja sõbralik. Selles öös ma mõtlesin Sinule.
Ja tunnen juba praegu suurt armastust ja hellust Su vastu. Tahan silitada Su pead, et mu sõrm eksiks Su pehmetesse lokkidesse. Salaja kartes, et ma silitan nad sirgeks.
Imetlen Su elust pakatavat siidjat nahka, seda ikka ja jälle puudutades. Vist igatsedes, et nii nagu puutuvad kokku me ihud - Sinu suu otsimas minu rinda, nina minu lõhna ja käed minu lähedalolu - võiksid sulada neil hetkedel üheks ka meie hinged. Kas või viivuks, kui rohkem ei ole kahele inimesele antud. Sest sünnime siia ikka üksi ja meil tuleb õige tasa jääda, et näha meid ühendavaid niite ja sidemeid.
Mu Armas, seda ma palun, et kuuleksid Se Ilma lauludes Looja Vaikust, mis seob kõik kokku.
Seda ei saagi sõnastada, sest Se on enne sõnu.
Palun, et usaldaksid Se olemasolu ka siis, kui kõik pole veel selge Su ümber ja Su sees, Su elus ja olemises. Sest Se on Sulle lähemal kui mina, mu kallis, kunagi olema saan. Se armastuses kohtume me igavesti. Ja Se armastusest ammutame ikka ja jälle lepituse ja lootuse, usalduse ja helluse, kannatlikkuse ja alandlikkuse väge.
Väge, milles ei ole vägivalda.
Ja mõistmist, mis ei tunnista hukkamõistu.
Se armastuse lugusid otsi sest Ilmast.
Neid lugusid võid kuulata välja nii sõprade kui veel võõraste sõnadest, ja silmadest. Naerukurdudest ja pisaraist. Väljasirutatud käest, olgu siis abi andmiseks või võtmiseks.
Need lood on kõiges Loodus. Ja ometi ei ole nad kõiges, mis on.
Olgu Sul tarkust se ära tunda.
Ikka ja jälle, sest kuigi Se on, tuleb Se ikka ja jälle Sest ilmast välja kuulda.
Siis on Sul igavene elu, mu armas.
pühapäev, August 7
Se laul
Üksinda üle vaikuse väljade
võib igavikku astuda.
Kahekesi kokku kõlades
võib laulu luua -
mis täidab vaikuse väljad,
ilma vaikust ennast kaotamata.
ilma vaikust ennast kaotamata.
On's se loomise ürgne kutse?
Vaikuse seest sünnib kõik muu...
kui vaid ei unuks Se laulul
kuulda iseendas välja ka Se.
teisipäev, Juuli 26
pühapäev, Juuli 17
Ja keha jäätub, üha enam,
südame asemele on pandud kivi,
mis rõhub rinda ja miski sirutab
oma jäigad ja luised käed umber kaela
niiet lamad tunde, oodates haarde lõdvenemist.
Ja kehas voolab külm vesi,
milles hulbib kriipivaid jääkilde.
Ja ükski tuhandeist pisaraist,
ei too tröösti ega vabanemist,
se'st palavikulisest mürgist,
mida elus endasse oled imenud...
südame asemele on pandud kivi,
mis rõhub rinda ja miski sirutab
oma jäigad ja luised käed umber kaela
niiet lamad tunde, oodates haarde lõdvenemist.
Ja kehas voolab külm vesi,
milles hulbib kriipivaid jääkilde.
Ja ükski tuhandeist pisaraist,
ei too tröösti ega vabanemist,
se'st palavikulisest mürgist,
mida elus endasse oled imenud...
Ja siis...
Se hingab
mu sisse ja üle.
Ja toob mu katki rebestatud hingele,
mille tükke hõljub veel nüüdki kõikjal,
esimese õhkõrna ja pehme tuule.
Se on Arm,
mis võidab valu ja surma
viha ja ükskõiksuse.
Se ravib inimese hinge.
Mis on Selle hind?
neljapäev, Juuni 23
hingan endasse...
suve -
esimeste metsmaasikate
värske hapukurgi
järve siidja vee
ja palju muu...
LÕHNA
...Ja näole langeb suve alguse loojuv päike
hellalt ja paitavalt
Ja õhk on noor ja puhas
ja korraga võib jälle laps olla.
Telli:
Postitused (Atom)